Vintage ehk elektritootmise ajatempli all mõistetakse tootmiskuupäeva või ajavahemikku, mil taastuvenergia, mida jälgitakse EAC-ga, toodeti. Aruandlusraamistikud ja vastavusskeemid kasutavad seda vintage’i sobitamise reeglite kehtestamiseks, mis määravad, millised sertifikaadid on kasutamiseks kõlblikud. Näiteks „2025. aasta vintage’i“ EAC-d kannavad 2025. aastal toodetud elektri taastuvenergia atribuute. Kuna iga sertifikaat sisaldab tootmise metaandmeid, rakendatakse aegumise tähtaegu alates tootmise hetkest. Pärast seda perioodi on sertifikaadi vintage kasutamiseks liiga vana ja see on tehniliselt väärtusetu, mistõttu vanema vintage’iga EAC-d saavutavad aegumisele lähenedes ka madalama hinna. Mõned skeemid võivad sertifikaadid keelata juba enne aegumiskuupäeva, isegi kui need on registris tehniliselt endiselt kehtivad. Näiteks Green-e® nõuab, et sertifikaadid ei oleks aruandeperioodi suhtes vanemad kui 21 kuud, ning RE100 soovitab seda kui „mõistlikku praktikat“. See takistab ettevõtetel kasutada vanu sertifikaate taastuvenergia kasutuse väitmiseks ning tagab, et väited peegeldavad kaasaegset tootmist. Just sellised standarditest tulenevad vintage’i nõuded loovad ka toimiva aegumise I-REC-idele, hoolimata nende registripõhisest tähtajatust kehtivusest.