Mis vahe on füüsilistel ja virtuaalsetel PPA-del?

Teada, mis vahe on PPA-del ja vPPA-del, on hädavajalik kõigile, kes soovivad energiaturu keerukusest põhjalikult aru saada. Allpool selgitame nende kahe põhikategooria toimimist üksipulgi. Artikli lõpus leiad ka käepärase vPPA kalkulaatori, kus saad vahetada osapoolte vaatenurki ja uurida riskiprofiile, et põhimõtted kindlalt kinnistuksid.

Mis on füüsilised elektrienergia ostulepingud (PPA)?

Füüsiline elektrienergia ostuleping tähendab tegelikku elektri kohaletoimetamist kindlalt tootjalt ostjale, peaaegu alati võrgu kaudu ja vahendaja abil. Mõnel turul saab ostja sõlmida lepingu otse tootjaga, kuid seda lubavad üksnes vastavad reeglid otseliinide ja liitumispunktide kohta. Nagu kogu võrk, on ka PPA kaudu tarnitud energia elektronitasandil eristamatu muust võrguelektrist.

Mis on virtuaalsed elektrienergia ostulepingud (vPPA)?

vPPA-sid struktureeritakse sageli taastuvateks, kuid selle juurde naaseme artikli lõpus. Põhitõed on järgmised: vPPA on finantsleping, mille aluseks on Contract for Difference (CfD) ja mis on loodud tegeliku toodangu ning tarbimise hinnariski maandamiseks. Füüsilist energiat ei toimetata; tootja võib müüa elektri spot-hinnaga võrku, kuid ei ole selleks kohustatud.

Sõlmpunkti või sõlme hind, kuhu tootmisseade elektri võrku sisestab, on tavaliselt lepingu ideaalne arveldushind, sest ainult tootjal on võimalik oma tootmistuludega riski maandada.

Ostja aga ei maksa seda hinda, vaid tasub eelnevalt kokku lepitud strike-hinna järgi, mis on lepingu selgroog.

• Kui turuhind ületab strike-hinda, maksab tootja vahe kinni ostjale.
• Kui turuhind jääb strike-hinnast madalamaks, maksab ostja vahe kinni tootjale.

Nii püsib hulgihinna-risk mõlemale poolele prognoositavana ega sõltu füüsilise tarne olemasolust.

Mis on baasrisk (basis risk) ja miks peaksid sellele mõtlema?

Arveldusturu hind (indeks- või referentshind) on lepingus kokkulepitud hinnaviide, mida võrreldakse strike-hinnaga kindla ajavahemiku tagant (sageli kord kuus). Need finantsarvelduste intervallid on eraldi hinnakalkulatsioonidest, mida jälgitakse peenema sammuga (näiteks tunni või päevana) ja koondatakse arveldusperioodiks.

Kui kumbki osapool kasutab vPPA-d tegelike energiamüükide või -ostude katteks, võib risk tekkida seetõttu, et arveldushind erineb nende kohalikust jaehinnast. Seda kõrvalekallet nimetatakse baasriskiks. Risk sõltub sellest, kas osapooled

• kasutavad vPPA-d tegeliku tarbimise või tootmise katteks ja
• teevad tehinguid muul turul kui see, kus määratakse arveldushind.

Äärmuslikul juhul võib ostja maksta oma tegeliku tarbimise eest rohkem ning olla samal ajal vPPA alusel võlgu, või tootja võib saada arveldushinnast vähem, kuid ikkagi maksta lepingu alusel juurde.

Kuidas vPPA-s baasriski hallatakse?

Hästi kujundatud vPPA-s joondatakse referentshind turuga, kus tootja elektrit müüb, mis viib baasriski miinimumini. Kui täielik kattumine pole võimalik, nõustuvad müüjad tavaliselt üksnes kvantifitseeritava ja piiratud baasriskiga samal turul. Seega ei sea vPPA kummalegi poolele piiritut riski:

• Tootja kahjum on piiratud, sest puudub kohustus energiat füüsiliselt tarnida; kui turuhind langeb alla tootmiskulu, saab tootmise mahtu vähendada.
• Ostja risk on piiratud, sest hinnad ei saa langeda miinuslõpmatusse ja ostja maksab üksnes arveldushinna ning strike-hinnaga võrreldud vahe.

Tahad teooria hästi omandada ja ekstreemseid juhtumeid proovida? Katseta allolevat vPPA baasriskikalkulaatorit!