Teada, mis vahe on PPA-del ja vPPA-del, on hädavajalik kõigile, kes soovivad energiaturu keerukusest põhjalikult aru saada. Allpool selgitame nende kahe põhikategooria toimimist üksipulgi. Artikli lõpus leiad ka käepärase vPPA kalkulaatori, kus saad vahetada osapoolte vaatenurki ja uurida riskiprofiile, et põhimõtted kindlalt kinnistuksid.
Füüsiline elektrienergia ostuleping tähendab tegelikku elektri kohaletoimetamist kindlalt tootjalt ostjale, peaaegu alati võrgu kaudu ja vahendaja abil. Mõnel turul saab ostja sõlmida lepingu otse tootjaga, kuid seda lubavad üksnes vastavad reeglid otseliinide ja liitumispunktide kohta. Nagu kogu võrk, on ka PPA kaudu tarnitud energia elektronitasandil eristamatu muust võrguelektrist.
vPPA-sid struktureeritakse sageli taastuvateks, kuid selle juurde naaseme artikli lõpus. Põhitõed on järgmised: vPPA on finantsleping, mille aluseks on Contract for Difference (CfD) ja mis on loodud tegeliku toodangu ning tarbimise hinnariski maandamiseks. Füüsilist energiat ei toimetata; tootja võib müüa elektri spot-hinnaga võrku, kuid ei ole selleks kohustatud.
Sõlmpunkti või sõlme hind, kuhu tootmisseade elektri võrku sisestab, on tavaliselt lepingu ideaalne arveldushind, sest ainult tootjal on võimalik oma tootmistuludega riski maandada.
Ostja aga ei maksa seda hinda, vaid tasub eelnevalt kokku lepitud strike-hinna järgi, mis on lepingu selgroog.
Nii püsib hulgihinna-risk mõlemale poolele prognoositavana ega sõltu füüsilise tarne olemasolust.
Arveldusturu hind (indeks- või referentshind) on lepingus kokkulepitud hinnaviide, mida võrreldakse strike-hinnaga kindla ajavahemiku tagant (sageli kord kuus). Need finantsarvelduste intervallid on eraldi hinnakalkulatsioonidest, mida jälgitakse peenema sammuga (näiteks tunni või päevana) ja koondatakse arveldusperioodiks.
Kui kumbki osapool kasutab vPPA-d tegelike energiamüükide või -ostude katteks, võib risk tekkida seetõttu, et arveldushind erineb nende kohalikust jaehinnast. Seda kõrvalekallet nimetatakse baasriskiks. Risk sõltub sellest, kas osapooled
Äärmuslikul juhul võib ostja maksta oma tegeliku tarbimise eest rohkem ning olla samal ajal vPPA alusel võlgu, või tootja võib saada arveldushinnast vähem, kuid ikkagi maksta lepingu alusel juurde.
Hästi kujundatud vPPA-s joondatakse referentshind turuga, kus tootja elektrit müüb, mis viib baasriski miinimumini. Kui täielik kattumine pole võimalik, nõustuvad müüjad tavaliselt üksnes kvantifitseeritava ja piiratud baasriskiga samal turul. Seega ei sea vPPA kummalegi poolele piiritut riski:
Tahad teooria hästi omandada ja ekstreemseid juhtumeid proovida? Katseta allolevat vPPA baasriskikalkulaatorit!
GO-d ja PPA-d täiendavad teineteist, sest lepingu kestel fikseeritakse hinnad kahe turu, elektri ja energiatunnistuste (EAC), osas. Ostjal on täielik ülevaade EAC-ide täpsest kogusest ja liigist juba enne PPA sõlmimist, mis võimaldab strateegiliselt planeerida kahel volatiilsel turul.
Kui oled lugenud meie artiklit seotud ja sidumata energiatehingutest, tead, et sidumine, st energiatunnistuste lisamine füüsilisele tarnimisele, on füüsiliste PPA-de puhul väga tavaline, sest tulevane EAC-i toodang saab reserveerida ostjale.
vPPA on populaarne viis, kuidas ostjad saavad pikaajaliselt EAC-e broneerida. Kuna vPPA-s ei toimu füüsilist tarnet, ei saa EAC-e energiale „kaasa siduda“.
Seetõttu kujundatakse vPPA-d peaaegu alati nii, et need hõlmavad sidumata GO-de tarnet. Ostja soovib sageli üle võtta näiteks taastuvelektri sertifikaate (REC) või päritolutunnistusi (GO) offtake-lepingu kaudu. See toimub paralleelselt CfD-arveldustega, kindlustades ostja taastuvenergia tarbimise, samas kui energia hind on maandatud.
Siin tulebki appi Soldera. Meil on kogemus kõikide osapoolte abistamisel PPA tehingutes, kui on vaja hallata taastuvenergia sertifikaate:
Kirjuta meile aadressil support@soldera.org ja anna teada, kuidas soovid GO-de ning PPA-de halduskoormust vähendada. Oleksime üllatunud, kui me ei suudaks aidata.